Maarjamäe metsiste nõlvade vahele kavandatud villa jutustab lugu sellest, kuidas kaasaegne arhitektuur võib sünnita maastiku südamesse, ilma selle rahu rikkumata. Madal, horisontaalne siluett järgib maapinna natuurilikke laineid, tekitades mulje, nagu oleks hoone kasvanud orgaaniliselt välja mulla seest. Heledad seinapinnad ja soojad puitdetailid loovad rafineeritud kontrastidemängu, samal ajal kui suurte akende raamid kutsuvad metsa otse kodusesse ruumi.

Villa arhitektuurne kontseptsioon tugineb privaatsuse ja avarusega mängimisele – kuigi hoone maandub tagasihoidlikult maastikku, avanevad suured klaaspinnad julgetele vaadetele metsasügavustesse. Üheks tervikuks sulanduvad eluruumid ja välisterrassid tekitavad tunde, et kodu piir laieneb kaugele puukoroonide alla. See on arhitektuur, mis mõistab, et mõnikord on kõige julgem žest just õrn puudutus.